see pealkiri kajastab nii palju muutusi ja tundeid.. uus
elu uue beebiga.. uus elu teise lapsega.. kahe lapsega.. uus elu uhiuue
õega.. uus elu kolme naisega.. ehk siis palju uut meie peres.. otsa on
lõppenud kõhubeebi aeg ja alanud on uus elu päikese all..
28. augustil sündis meie perre teine tütreke - Marta Johanna
3480g ja 49cm
kui arvestada fakti, et tähtaeg oli 22. augustil, jääb mulje, et
tüdrukul oli tulekuga aega küll.. kui aga tulemiseks läks, siis toimus
kõik väga kiiresti.. no seda oli ka oodata, kuna esimene tips tuli
suurtest valudest alates 5 tunniga.. seega ei jäänud me väga kauaks koju
ootama.. kõht oli juba mitu päeva trenni teinud ja tüngatanud, et nüüd
on minek ja siis jälle vaibunud.. kuid sel õhtul suurt õde tuttu
pannes, tundsin, et nüüd lähme kontrolli, saagu mis saab.. loomulikult
olid tuhud nõrgad ja vahed pikemad, kui tavaliselt haiglasse tulijatel..
aga et tulla oli kaugemalt, pakuti võimalust jääda sünnituseelsesse
osakonda.. ma veel saatsin abikaasa koju rahulikult tuttu, et aega veel
on..
no põhimõtteliselt oligi.. sain oma 8 minutiliste vahedega valutada öö
otsa, hommikul kella kuue paiku pandi KTG-aparaat külge.. siis umbes
kahe tuhu pärast tulid prõks-ja-pauh veed, nagu filmis.. siis käis
ämmaemand vaatamas ja graafiku järgi ikka nagu nõrgad tuhud ja jalutas
minema.. no tunne oli küll tõsisem, kui "nõrk".. oli veel umbes üks-kaks
tuhu ja siis toimus hetkega muutus ja algasid pressid.. ja kus nüüd see
ämmaemand oli.. helistasin ruttu abikaasale ja undasin talle läbi valu,
et nüüd kiire..
nii ma siis külitasin seal voodis juhtmed küljes, abikutsumisenupud
kahel pool, täpselt nii kaugel, etparima tahtmise korral ka ei ulata..
eriti kui iga 2-3 minuti tagant on selline tunne, et nüüd lähen pooleks,
aga ei julge ju üksi ja elueest üritad tungi tagasi hoida.. lõpuks
ämmaemand kuulis mu appikutset ja tuli kiiruga,ähmi täis, et alles ei
toimunud ju midagi.. samal ajal jooksis alt kohale arst, kes oli
arvutist mu KTG'd näinud.. hoo pealt tegi kindlaks, et on täisavaatus..
ämmakas jooksis ratastooli järgi, arst jooksis lifti kutsuma.. ja siis
nad seal hingasid minuga koos, et ikka liftist sünnitustuppa jõuaks..
seal läks juba turboga.. paari-kolme pressiga titt kõhu peal.. ehk siis
veed tulid ~ 6.30 ja sünniaeg 7.32
ilmselgelt ei jõudnud mu kallis abikaasa maagiliseks hetkeks kohale,
vaid jõudis selleks ajaks, kui minuga juba lõpetama hakati.. aga ma
arvan, et mis seal siis ikka.. korra on seda möllu juba näinud ;)
loomulikult unistasin ma teise lapsega vannis sünnitamisest ning
seepärast sai ka valitud Pelgulinn, et seal suurem tõenäosus vanni saada
ja peretubasidn ka oluliselt rohkem, kui meil Ida-Tallinnas.. aga vot
siis.. kellelgi ei tulnud isegi pähe mingisuguse vanni peale
mõelda ja peretoad olid kõik täis.. täpsustan.. kõik toad olid täis ja
midagi valida ei saanud, ainuke vaba koht oli selline peretuba, kus
voodi oli laiali lükatud ja üks teine emme juba oma beebiga tutvust
tegi.. ja see emme oli üks jutukas emme.. no mina lihtsalt olen selline
rohkem omaette-inimene..
oma haiglas oleksin end ilmselt mugavamalt tundnud, aga no pole hullu..
pisike ilmaime käes ja varsti juba kuu vanune.. küll see Pelgulinn ka
meelest läheb..
(juhuks kui keegi ei suuda otsustada kuhu minna, siis mind jäid häirima
sellised asjad: 1) WC pole prügikasti ega kätekuivatuspaberit, 2) keegi
ise sulle midagi ei räägi, 3) haiglast väljakirjutades ei anta kaasa
sünniepikriisi..)
nüüd oleme juba kodus ja oma uue eluga nagu harjunud..
pisikesel söömisega veidike raskusi ja käisime jälle imetamisnõustamises
õppimas, aga saime abi.. emme ju ka teisel korral juba rahulikum kõige
sellega.. saime kiirelt jaole ja asjaga tegelema.. selgus, et loodus
väikse vingerpussi mänginud ja emme atribuutika pisibeebi väikese suu
jaoks liiga suure teinud.. aga tibu kasvab ja suu ka kasvab ;) ja praegu
sööb täiesti iseseisvalt ilma abivahenditeta.. jeee!
