ükspäev hakkas sadama lund.. toas oli toimetamist palju ja enne lõunaund öue ei jöudnud.. kui aga ärkasime, vaatasin aknast, et maa on kaetud kena valge vaibaga.. küsisin siis Susannalt, kas lähme proovime kelgutada, enne kui ära sulab.. oh seda röömu.. no ma ei ole nii kiirelt korraldustele allumist üle pika aja näinud.. naksti oli laps potil ja riides.. ja õue me läksimegi.. ja kiirelt valgust kaotavas õhtuhämaruses me oma kiiremaid ringe rallitasime.. vanker ees ja kelk järel.. aga kui emme ära väsis, siis lumememme teha ei saanud, sest polnud lumememme lumi.. see-eest saime koos auto puhtaks ;)
järgmisel päeval magas Marta nii hästi, et saime ikka valges välja.. seekord ei olnud väga kelgulumi.. kälk jäi mäe peale kinni ja ei libisenud hästi.. Susanna aga nautis mäe otsa ronimist.. ja saime ehitada lumememmw.. ilmselgetel asjaoludel pandi talle nimek Olaf.. multas ju ka selline.. ja laps oli jälle nii röömus.. käis ja kallistas ja pärast vaatas veel aknast ka.. täna oli hoopis sulailm.. ja lumememmel sulas nägu peast ära.. vähemalt oleme saanud lumeprotseduurid ära teha :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar