sa mõtled.. ohoo.. meie kahe-aastane kasutab veel magamise ajal lutti.. noh enam mitte..
ilmselgelt oli see tegevus talle tuttav, tähtis ja turvaline.. tema Lutu.. ja tal oli neid veel tükki kolm..
aga nüüd jõudis aeg sinnamaale, et Susanna juba piisavalt suur tüdruk, et oma lutid saata mõnele pisipisi titale, kes on kuskil väga õnnetu ja nutab, sest tal ei ole lutti.. ja ta on alles nii pisike, et ei oska rääkida.. ja siis tubli Susanna oli nõus oma lutid talle postiga saatma..
me kaunistasime koos ühe karbi, kuhu kirjutasime peale postitamise informatsiooni.. seejärel tegime karpi lutudele pesa.. siis pani laps oma käega lutud pesasse ja emme abiga karbi kinni.. sidusime paelaga kinni ka.. läksime siis autoga postipaki automaadi juurde.. seal sai Susanna vajutada rohelist nuppu, kapi uks läks lahti, lapseke pani paki kappi ja lükkas ukse kinni.. ja siis tuli automaadist välja üks kiri ka.. kviitung, et pakk läheb pisipisi titale.. ja tulimegi tulema. nüüd valge postiauto viib paki ilusti kohale..
head teed minna!
õhtul unejuttu lugedes oli meie issi nii tubli ja rahulikult seletas ja tuletas lapsele meelde, et me ju saatsime lutud ära ja enam neid meie juures pole.. varsti jõuavad õnnetu tita juurde..
loomulikult võtab uue olukorraga kohanemine veidi aega ja esimene kurvastamine toimus juba kesköö paiku ära.. aga usume, et see kurb ja raske tunnne läheb mööda.. nii lapsel, kui vanematel..päikest ja rõõmu meie unedesse 🔆
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar