oh häda.. ja rõõmu..

Meil on alates jõuludest mingit sorti haigus majas.. Kõhuviirus.. Tuulerõugeteootus, tuulerõuged, gripilaadne palavikuviirus, mis vindub ragiseva köha ja jooksva nina saatel. Kõhuviiruses olime kõik.. Tuulerõugeid ootasin mina.. Või noh, ootan edasi.. Susannal tänaseks veel juustevahel on paar-kolm koorikut.. Ja Martal siis see muu haigus.. Tuulerõuged pole talle VEEL külge hakanud.. Ja kõige selle tissivõõrutuse taustal haige olla, no aitäh.. Tulemuseks on väga viril sülelaps, kes laseb emmet silmist ja katsumisulatusest eemale vaid üürikesteks hetkedeks.. Ja need ei ole wc-s veedetud hetked.. Selleks peab ollema selline roosatujuline hetk, tõenäoliselt peale söömist, tõenäoliselt teeb issi mingit tsirkust ja Susanna kutsub teda toredasti mängu.. Ja siis saab emme, hiirvaikselt ja megaruttu üksi ja ilma nutusaateta vetsus käia ja ruttu kaks minutit mingile käimasolevale projektile pühenduda, võib-olla ka alustada järgmise eine valmistamist.. Oh kuidas ma armastan nädalavahetusi.. Siis on palju mõnusam süüa teha..

Aga sellel haigusteperioodil on ka oma positiivsem külg.. Marta oskab päeva ajal toas ka magada.. Nii, et suudan nüüd lõunaajal kaks last koos tuttu panna.. See on muidugi suuresti võimalik sellepärast, et magame kõik ühes toas ja lõunaajal lausa kahelpool emmet, aga mind ei morjenda see absoluutselt.. Susanna pealt olen näinud, et see on võimalik.. Süles uinuma harjunud laps harjutada voodis magama jääma.. Minu jaoks on väike võit juba see, et ta toas magab.. Teine väike võit oleks see, kui ta uinuks ise, mitte süles.. Suur võit oleks see, kui ta magaks oma voodis.. Siis saaks hakata juba julgemalt mõtlema sellele, et see väike tibin peaks sügisel lasteaeda minema..

Sõnu väga palju pole.. Enamik asju on ikka erineva kõlaga "emme" või "emmo"
mamma
pappa - papa/ Peppa/ papu
kok-kok-kok - kop-kop
kaka - kaka/ piss/ puuks/ kukkus
kaakaa - lind
auh - kutsu/ kiisu/ loom
tetä - tita
am-am-am - süüa
eiii
mkm
aiaiai - pistikupesad, juhtmed, kui ta teab, et midagi ei tohi

võib-olla on midagi veel, aga kohe ei tule meelde.. Pole just palju, siiski saab ta väga hästi aru, mis me räägime ning suudab pearaputuste, -noogutuste ja käte abil selgeks teha, mida tahab.. Eriti armas on, kui ta midagi süüa tahab, siis paneb näpud kokku, viib need suu poole ja matsutab suud, endal silmad suured peas, et kas said ikka aru.. Minu väike linnupojake..

Niipalju siis linnupojast.. Tüdruk on väga hästi saanud selgeks tooli-lohistamise-triki.. Kui on vaja kuhugi kõrgemale ligi pääsada, siis leiab kohe kuskilt tooli ja lükkab paika ning on hetkega seal otsas.. Tuleb muudkui jälgida, mis riiulitel on ja ega köögis tööpinnal ühtegi nuga ei ole.. Ega veeklaasi.. Ega kuuma ahjuvormi..

Viimane kord arsti juures mõõtsime, kaalusime ka.. Tavaline saunakaal näitas 10,9kg, 81cm pikk.. Kui Susannal naksusid põlved ja ta ise nõksutas neid ka, siis praeguse süleperioodi jooksul olen märganud, et Martal käib puusadest mingi naks läbi, kui teda süles sätin ja kohendan..käisime igaks juhuks röntgenis ka.. No loomulikult oli see eluaegne rö-tädi kõige targem ja sain kohe riielda, et mis ma tassin last süles, pane ometi laps maha, las ta kõnnib, las ta jookseb, las ta roomab.. Et siis.. Mida?! Nagu ma oleks teda sünnist aasta ja viie kuuni süles tassinud.. Last, keda aeg-ajalt tuleb süles hoida, sest muidu ta teeb lihtsalt vehkat.. Kes ei püsi kuskil paigal.. No hea küll, kuulasin ilusti viisakalt ära, saime pildi kenasti tehtud ja tulime tulema.. Esmaspäeval perearst räägib oma kursaõest ortopeediga, kes on juhtumisi seesama arst, kelle juures tookord Susannaga käisime.. Siis oli ta samuti ühe toreda doktori kursaõde.. Noh, väike maailm... Ega ma hullult ei muretse, aga parem karta kui kahetseda.. Olen sattunud lugema juhtumitest, kus inimestel on avastatud puusaliigeste düaplaasiat ka 20- ja 30-aastaselt ja mis kõiksugused vaevused neid on elu jooksul saatnud, seljad kõverad, liigesed läbi, rääkimata pidevatest valudest.. Parem on ju ikka see röntgen juba eos ära teha, kui midagi on, võib-olla jõuaks veel ikka ravida..

Nonii, pikk jutt.. Tegelikult on meil ikka igapäevaselt rõkkavat naeru ja rõõmu ka.. Alles eile, kui mina köögi lauda värvisin, korraldasid suslikud köögis pisikest sordi kaose, aga neil endil oli nii lõbus, et see naer.. Selle oleks tahtnud kohe linti võta, kui üks lint suudaks niimoodi hetke ja emotsiooni edasi anda.. Südamest südamesse.. Kuniks märgades riietes ebamugav hakkas ja naerupahvakutest sai hala.. Mis teha.. Värvisin ruttu lõpuni ja otsisin kuivad riided neile..