Head uut aastat! ja nii see algas...

... Ja enam tagasi minna ei saa.. Nimelt sai peresiseselt kokku lepitud, et peale pühi ja külastusi teeme selle raske asja ära.. Täielik tissivõõrutus.. Oh, mu vaene väike laps.. Oh, vaesed ülejäänud pereliikmed.. Kolisime issi ja Susanna ajutiselt külalistetuppa magama, äkki siis saavad ikka magada ka.. Neil ju homme tööpäev.. lasteaiapäev.. Meie aga võitleme nii südamelähedase rutiini ja harjumustega.. Esimene päev seljatatud, hommik oli raskem, kui ülejäänud päev, kuid öö saabumist ei trumpa mitte miski üle.. Raske.. Raske on jääda rahulikuks, et last lohutada ja rahustada, aga peab hakkama saama.. Ja nii ma siis rahulikult julgustasingi meid päris hulga aega, et me saame sellega hakkama ja varsti läheb mööda.. Nüüd ta siis nuuksub mu rinnal, ise uitab kuskil unemaal.. Tissid on aga põhjalikult ära pakitud, et ka parima tahtmise korral neid ei laps ega ka ise kiirelt ega kergelt kätte ei saa.. Rahulikku und meile.. Ja teile ka..