Susanna L on usin joonistaja.. Ja hirmsasti tahab koos joonistada.. Ütleb mida joonistame ja siis mina teen aeglaselt jupi kaupa ja tema oma paberile proovib sama asja joonistada.. Ja juba oskab oma esimest nime päris toredasti kirjutada :)

Uus rutiin

Vahepeal on nii palju aega mööda läinud ja nii palju muutunud ning koguaeg on kiire-kiire-kiire.. Sügisel läks Marta J lasteaeda.. Varstigi läks emme tööle.. Iga teatud perioodi tagant käime pealinnas taastusravil. Peale tööleminekut jäid lapsed haigeks ja emme ka.. Aga emme pidi ikkagi tööle minema.. Nii jäi issi lastega haiguslehele.. Ja tegelikult oli see nii tore.. Minu meelest Marta sai ka natuke iseseisvust juurde ja neil tekkisid issiga mingid oma hetked.. Varasemalt rippus pisike putukas ainult emme küljes.. Issi ei võinud isegi potileminekuks pükse alla aidata.. Aga nüüd võib.. Tänase seisuga oleme juba lasteaiaga vististi sõbraks saanud, sel nädalal olen juba kaks või kolm korda lasteaiast lahkunud nii, et minu väljumist ei saada kurb nutulaul.. Emme tööle.. Kalli-kalli, lehva.. Ja lähen


Jutt on ka juba nii toredaks läinud.. Marta teeb mõnusalt seoseid ja kasutab järeldusi.. Näiteks.. Kui ta jookseb ringi ja mängib, siis panen talle joogitassi pingile, et ei peaka iga lonksu pärast turnima.. Ükskord tahtis söögi ajal panna joogitassi enda kõrvale pingile.. Ütlwsin talle, et kui Marta istub pingil, siis ei käi tass pingi peal.. Laps vaatas mind, tassi, lauda, pinki ja siis suurte ahhaa-silmadega mind ja teatas "Maha!" Ehk siis, et Marta läheb maha, siis tohib tassi pingile panna..

Situatsioon..
Mina teen köögis õhtusööki, lapsed mängivad teiselpool seina elutoas..
SL: "Laps, pane silmad kinni. Maga! Emme laulab sulle titi-ritit."
Hetk vaikust - ilmselt MJ pani silmi kinni.
SL:"Mõmm-mõmm, mõmm-mõmm lauöab karujömm...."

Marta lisandunud sõnad kuni juuli 2017

ukk - lukk, uks, trukk
atu - kätu ehk käsi
titä - käru
atta - ratas, rattaga
autu - auto, aiakäru
uppa - tuppa
oppe - jope
iti - issi
ta-daa - head aega
otuu/ atuu - rohtu
too - tool
piss - piss, koht, kust piss tuleb
titt/ tita - tita, laps
tita - tita oma
beebi - beebi, mingi beebi asi või tahab beebi moodi süles pikutada
VAU! - ma sain ise teises toas mingi riide omale selga, vaata mind!
bä-bä - rabarber
maha - maha
paha - midagi on pahasti (sokk, püksid vms) või midagi ei tule välja
ka-ke - kahvel
mahu - mahub/ ei mahu
äipe-> pipe - kibe
a-pi - lamp
peeti/ paakhi - plaaster
kakku - kokku
ätik - rätik

millal ükskord soojaks läheb..?

Nonii.. lõpuks võtan aega, et kirjutada.. no lihtsalt ei ole aega..
tundub, nagu oleks Marta insult juhtunud juba terve igaviku tagasi, et ei mäletagi enam, kui kaua lõpuks haiglas olime.. igal-juhul munadepühadel olime rõõmsalt pere keskel mamma juures, kus koos värvitasime mune ja koos ka koksisime, nii et tänagi veel ütleb Marta kok-kok, kui muna näeb..

Martaga on olukord oluliselt paranenud.. Käime jaokaupa haiglas taastusravi saamas (tegevusteraapia, füsioteraapia ja ujumine). Haigekassa reeglite järgi saab korraga teha 10 päeva ja siis peab olema paus.. peale haiglat oleme saanud ühe sessiooni taastusravi.. järgmine sessioon juulis.. Kui haiglas olime, käisime ainult füsioteraapias ja siis tundus, et jagadel läheb päris hästi, aga käega tuleb tööd teha, et ta seda kasutama hakkaks.. samas kui kätt kasutas, tegi see päris hästi seda, mida vaja.. ilmselt on tal sõrmedes tundlikkuse häire või ülitundlikkus, aga jah, peenmotoorikat tuleb harjutada, pisikesi asju kinni võtta.
Selle mai kuu sessiooni ajal tegevusteraapias muutus käeline tegevus tublisti paremaks ja terapeut mitmelgi korral pidi minuga täpsustama, et kumb käsi vajab tähelepanu, samas on jalga tulnud mingi väikene kangus, aeg-ajalt hiivab natuke seda jalga.. eriti füsioteraapias, seal tal tuleb isegi vist natuke kratt sisse ja vahel tundub, nagu teeb meelega.. sest kodus toimetades käib küll nobedasti..
ja sessiooni teisel nädalal käis järsku mingi klõps ja hakkas jalg trepist alla minnes painduma.. nii et trepitrenn läheb hästi..

kodus harjutame ka ikka.. eriti harjutab Marta emmel eest ära jooksmist, on rõõmupall ja muidu tore.. välja arvatud siis, kui ei ole :P vahel ikka jonn ka..
tegelikult on taastusdravis käia ka tore, sest siis saame kohe kahe nädala kaupa mamma-papa juures käia.. iga päev linna sõit on muidugi lapsele väsitav, aga parem ikka, kui reaalselt haiglas kohapeal passimine.. 

Meie pere ehmatus

Nimelt juhtus nii, et ühe tavalise esmaspäeva täiesti tavalisel õhtupoolikul vaatasime lastega õhtuseid multasid. Mõlemad olid tõbised ja Susannal ka kodune päev. Marta oli peale ärkamist selline virilavõitu, aga ta ju haige ka ja temapuhul täiesti tavaline käitumine.. siis mõtlesingi, et ei sahmi ringi, vaid istun koos lastega.. Marta ei tahtnud multat.. Pakkusin talle, et vaatame koos raamatut.. läkski riiuli juurde raamatut tooma, aga näed.. tõi suurte laste raamatu, mis väljast kirev, kuid pilte sees kohe väga nappis. Saatsingi tibu riiuli juurde paremat raamatut valima.. haaras raamatu kaenlasse ja läks.. ja nõks enne riiulit kukkus.. suuga vastu oma suurt plastikust ratastega lõvi.. kisa oli suur ja oli sekundiga seda lohutamas, kui laps mul süles hakkas vajuma oma telje suhtes tahapoole ja tagasi üles ennast ei tõmmanud.. otsisin, kus on valus ning leidsin ainult paistes ülahuule, mis kergelt veritses..
Panime külma püreetuubi peale ja enese rahustuseks pistis ta selle pintslisse.. (viga nr 1 . Sest võib juhtuda, et tuleb teha näiteks kompuuter- või magnetuuring, mis mõlemad eeldavad lapse magamapanemist). Siis ta jooksis issile vastu ja tahtis vaadata, mis too poest tõi.. ronis tabureti otsa - kus ma teda väga hoolega jälgisin. Ta tahtis kapilt haarata kaussi parema käega ning see kukkus põrandale mustmiljoniks killuks.. ja siis käis tema paremast põlvest läbi nõks, mispeale haarasin lapse kaenlasse ja kihutasime EMO suunas.. väga liikluskuulekalt!
Väikeses maakonnahaiglas on üsna vaikne ja saime meiegi koridoris huigata, et keegi tuleks.. rääkisin, mis juhtus ning nad vaatasid last, kes selleks hetkeks oli paremast küljest täiesti äravajunud.. kätt ei liigutanud ega suutnud hoida üleval, jalga alla ei võtnud, üleüldse vajus koguaeg paremale.. parem suunurk oli allapoole ja sülge kinni ei pidanud.. silmad olid selged ja reageerisid ilusti ning ta vaatas veidi hirmunud pilguga, arusaamata, mis temaga toimub ega suutnud midagi öelda.. see hetk ehmatas päris kõvasti.. siis ma ise veel ei viinud otsa otsaga kokku, sest mitte ükski ema ei arvaks esimese asjana, et tema võsuke on insuldi saanud.. siiski minu elukutse hoidis mind mõistuse juures ning olin kindel, et peauuring tuleb teha.. õnneks jõudsid ka arstid selleni, kuigi nad kahtlustasid jupi aega ka seda varianti, et käega midagi juhtus.. vahepeal konsulteeriti lastehaiglaga, kes ikkagi kompuutrit tahtsid.. Marta oli järsku imeliselt toibunud.. liigutas, jutustas ja võttis jalad alla ning läks.. jooksis.. mina käed laiali kannul.. kõigil suurtel inimestel silmad rõõmu täis ja peaaegu et helikopterikutset tühistamas, kui laps meie silmeall seisma jäi, mõttesse vajus ja uuesti jala tuimaks lasi.. kuna Hiiumaal selliseid kogemusi eriti pole ja nad ei julgenud teda uuringuks narkoosi alla panna, siis ootasime helikopterit.. ja ootasime ja ootasime.. ja ma olin valmis laskma oma lapse käest lahti ja ta Tallinnasse uuringutele saatma ja ise esimesel võimalusel (hommikuse praamiga)  järgi sõitma, kui saabunud arstid kohalejõudes küsisid, kus on see ema, kes kaasa sõidab.. huuuuh.. milline kivi mu südamelt langes..  ma sain oma lapsega koos minna..  kohalik personalgi polnud selliseks variandiks valmis.. tavaliselt saadetakse ainult patsient, aga tuleb välja, et kui kopterit tellides öelda või arstiga joppab, siis pannakse kopterisse lihtsalt üks iste juurde..
Enne kopteripeale minekut üritati Martale kanüüli panna.. 5 korda.. ning lõpuks Tallinnas kompuutris anestesioloog ikkagi tuvastas, et see ei tööta ning sai kuuenda kanüüli.. vaene laps..
Kompuutrist vaadati, et ei ole mingit abstsessi ega kasvajat, aga nähtavale tuli vasakul basaaltuumade piirkonnas mingi kolle.. lapsel olid monitorid küljes, pidin teda jälgima, et ta ilusti köhitud saaks ja narkoosiunesegasuses kuhugi minna ei üritaks.. loomulikult oli ta kõrgete trellide taga.. vanad head metallist haigla beebivoodid.. teadsin, et hommikul tehakse magnet.. ja nii oligi.. hommikul tuli meid kohe neuroloog vaatama, siis sõitsime magnetisse ja sealt otse neuroloogia osakonda.. uuringust selgus, mida arstid olidki kartnud - insult! Pildi järgi oli ajukoor vigastusteta, mis tähendab, et mõistus on korras.. kõne pidi täielikult taastuma.. kõndima pidi õppima nädalaga, aga käe liikuvuse pärast oli arstil kõige suurem mure.. et see võtab aega ja võib-olla ei saavutagi täielikku funktsiooni.. samal õhtul juba püüdis Marta seda kätt kasutada.. see oli hea märk..
Haigus kulges kuidagi lainena.. vahepeal oli õnnetu ja ei liigutanud.. siis hakkas parem, jutustas ning tõstis kätt ja näitas midagi või haaras, kui midagi pakkuda.. siis jälle jäi vaikseks ja väsis ja ei olnud eriti sotsiaalne..
Edasi tehti südame ultraheli ja EKG.. korras
Lumbaalpunktsioon liikvorianalüüsiks.. ei tea veel tulemusi
Hulganisti vereanalüüse - millest paljud olid korras.. mingit põletikku, bakterit ei leitud.. mingid vere hüübivuse näitajad olid kõrged olnud ning see võis ka olla trombi tekke põhjus.. täna käis meiega rääkimas resident.. mainis ka, MR-angiol oli vastavas piirkonnas üks suurem arter kuidagi krobeline tundunud, aga et selle uuringu järgi midagi põhjapanevat otsustada ei saa.. nüüd tuleb nädalavahetus ja meie arst tuleb alles uuel nädalal..
Eile käisime ka esimeses füsioteraapias, mis oli väga tore ja jälle süstis lootust.. Marta on nii tublisti taastunud.. seal ta noppis mõlema käega peegli küljest kummipalle ja pani ämbrisse ning kõndis lauaääre najal ja pani tennisepalle vasakult poolt paremale korvi.. ja upitas isegi haige jala kikivarvukile, laualt palli kätte saada.. füsioterapeut oli selle saavutuse üle väga rõõmus ja ütles, et see on hea märk.. Marta sai sealt nii palju hoogu, et tahtis pärast ka muudkui püsti ja kõndima.. eks ma igakord järgi ei andnud, aga lasin tal ikka näpust kinni hoides harjutada küll.. keegi ei öelnud ka midagi ja olime koguaeg õdede silma all.. aga ju see järsku tehtud suur trenn väsitas väikse köhiva lapse nii ära, et järgmine päev oli veidi raskem.. hommik algas kenasti.. aga mingi hetk väsis ära, muutus kurvakeseks, süüa-juua ei tahtnud.. muudkui pilgutas silmi ja tahtis süles olla ja mitte trennitada ja tegeleda.. siis pandi talle füsioloogilise lahuse tilk ja läksime puhkama ning võimlemine jääb nüüd järgmist nädalat ootama..
Rahulikku nädalavahetust!

Martakese seletav sõnastik poolteist aastat

mämm - süüa!
mämmu/mammu
päp - pähh
pabä - paberit
apu - hapukoor
jogu - jogurt
auto
mõmm-mõmm - tuttu tahaks
mõmm - karu
pop-op - jänes
mää - lammas
muu - lehm
njäu - kass
auh - koer
emme - ema/ isa
mamma
papa
Nanna - Susanna
õua - õue/ juua
opa - sülle
on'nu - onu / Arno
papu - jalats
kaka - pott ja kõik muu allpool vööd
aita - aita
aitaa - ei taha
opu - hobune, poni
õu - õun
otaa - (tadaa, lehvitab) head aega!
kop-kop - koputus
kukkuu - kukkus
tetä - tita
uku - nukk
aia - valus
Äii! - ära pöördu mu poole!
aitäh
ai-ai-ai - midagi, mida ei tohi
kok-kok-kok - kop-kop
kaakaa - lind
eiii
Mkm

juuksuripäev!

Kuu seis on õige ehk kasvava kuu ajal lõigatud juuksed pidid metsikult pikkust viskama.. Eks näis..

Susanna tegemised

Susanna on väga elav.. Muudkui tahab mängida ja laulda ja tantsida.. Anna-Elsa.. Kutsu ja tüdruk, kiisu ja tüdruk.. Loomaarsti.. Baleriini.. Kasvatajat ja lapsi, ema ja lapsi.. Kurja võõrasema ja lapsi.. Röövlit ja tagaajamist.. Printsessi ja meest.. Rapuntselit..

Veel on ta hakanud väga huvi tundma tähtede vastu, unejutu ajal ka näitab mingeid sõnu tähthaaval ja valelt poolt alates, et mis täht see on..
Nüüd vaikselt harjub, et meil ikka hakatakse lugema vasakult paremale ja tähti kirjutame ülevalt alla..

Tuulerõugetega nüüd korras, aga lasteaeda veel ikka saata ei julge, kuna seal mingi gripiepideemia..

Joonistamine on juba ka vahvaks läinud.. Kui varem ta pigem eelistas värvida värvipilte, siis nüüd ei pelga ka puhast valget paberit..

päeva pirn!

Lugesime enne lõunaund unejuttu, Marta vaatas rahulikult pildiraamatut, kui Susanna teatab, et ta tahaks beebit. "Emme, millal meile veel beebi tuleb? Tüdruk!"

Püüa siis kolme-poolesele selgeks teha, et emmel on nende kahegagi käed-jalad nii tööd täis.. Hmm..

Ilusat und!

oh häda.. ja rõõmu..

Meil on alates jõuludest mingit sorti haigus majas.. Kõhuviirus.. Tuulerõugeteootus, tuulerõuged, gripilaadne palavikuviirus, mis vindub ragiseva köha ja jooksva nina saatel. Kõhuviiruses olime kõik.. Tuulerõugeid ootasin mina.. Või noh, ootan edasi.. Susannal tänaseks veel juustevahel on paar-kolm koorikut.. Ja Martal siis see muu haigus.. Tuulerõuged pole talle VEEL külge hakanud.. Ja kõige selle tissivõõrutuse taustal haige olla, no aitäh.. Tulemuseks on väga viril sülelaps, kes laseb emmet silmist ja katsumisulatusest eemale vaid üürikesteks hetkedeks.. Ja need ei ole wc-s veedetud hetked.. Selleks peab ollema selline roosatujuline hetk, tõenäoliselt peale söömist, tõenäoliselt teeb issi mingit tsirkust ja Susanna kutsub teda toredasti mängu.. Ja siis saab emme, hiirvaikselt ja megaruttu üksi ja ilma nutusaateta vetsus käia ja ruttu kaks minutit mingile käimasolevale projektile pühenduda, võib-olla ka alustada järgmise eine valmistamist.. Oh kuidas ma armastan nädalavahetusi.. Siis on palju mõnusam süüa teha..

Aga sellel haigusteperioodil on ka oma positiivsem külg.. Marta oskab päeva ajal toas ka magada.. Nii, et suudan nüüd lõunaajal kaks last koos tuttu panna.. See on muidugi suuresti võimalik sellepärast, et magame kõik ühes toas ja lõunaajal lausa kahelpool emmet, aga mind ei morjenda see absoluutselt.. Susanna pealt olen näinud, et see on võimalik.. Süles uinuma harjunud laps harjutada voodis magama jääma.. Minu jaoks on väike võit juba see, et ta toas magab.. Teine väike võit oleks see, kui ta uinuks ise, mitte süles.. Suur võit oleks see, kui ta magaks oma voodis.. Siis saaks hakata juba julgemalt mõtlema sellele, et see väike tibin peaks sügisel lasteaeda minema..

Sõnu väga palju pole.. Enamik asju on ikka erineva kõlaga "emme" või "emmo"
mamma
pappa - papa/ Peppa/ papu
kok-kok-kok - kop-kop
kaka - kaka/ piss/ puuks/ kukkus
kaakaa - lind
auh - kutsu/ kiisu/ loom
tetä - tita
am-am-am - süüa
eiii
mkm
aiaiai - pistikupesad, juhtmed, kui ta teab, et midagi ei tohi

võib-olla on midagi veel, aga kohe ei tule meelde.. Pole just palju, siiski saab ta väga hästi aru, mis me räägime ning suudab pearaputuste, -noogutuste ja käte abil selgeks teha, mida tahab.. Eriti armas on, kui ta midagi süüa tahab, siis paneb näpud kokku, viib need suu poole ja matsutab suud, endal silmad suured peas, et kas said ikka aru.. Minu väike linnupojake..

Niipalju siis linnupojast.. Tüdruk on väga hästi saanud selgeks tooli-lohistamise-triki.. Kui on vaja kuhugi kõrgemale ligi pääsada, siis leiab kohe kuskilt tooli ja lükkab paika ning on hetkega seal otsas.. Tuleb muudkui jälgida, mis riiulitel on ja ega köögis tööpinnal ühtegi nuga ei ole.. Ega veeklaasi.. Ega kuuma ahjuvormi..

Viimane kord arsti juures mõõtsime, kaalusime ka.. Tavaline saunakaal näitas 10,9kg, 81cm pikk.. Kui Susannal naksusid põlved ja ta ise nõksutas neid ka, siis praeguse süleperioodi jooksul olen märganud, et Martal käib puusadest mingi naks läbi, kui teda süles sätin ja kohendan..käisime igaks juhuks röntgenis ka.. No loomulikult oli see eluaegne rö-tädi kõige targem ja sain kohe riielda, et mis ma tassin last süles, pane ometi laps maha, las ta kõnnib, las ta jookseb, las ta roomab.. Et siis.. Mida?! Nagu ma oleks teda sünnist aasta ja viie kuuni süles tassinud.. Last, keda aeg-ajalt tuleb süles hoida, sest muidu ta teeb lihtsalt vehkat.. Kes ei püsi kuskil paigal.. No hea küll, kuulasin ilusti viisakalt ära, saime pildi kenasti tehtud ja tulime tulema.. Esmaspäeval perearst räägib oma kursaõest ortopeediga, kes on juhtumisi seesama arst, kelle juures tookord Susannaga käisime.. Siis oli ta samuti ühe toreda doktori kursaõde.. Noh, väike maailm... Ega ma hullult ei muretse, aga parem karta kui kahetseda.. Olen sattunud lugema juhtumitest, kus inimestel on avastatud puusaliigeste düaplaasiat ka 20- ja 30-aastaselt ja mis kõiksugused vaevused neid on elu jooksul saatnud, seljad kõverad, liigesed läbi, rääkimata pidevatest valudest.. Parem on ju ikka see röntgen juba eos ära teha, kui midagi on, võib-olla jõuaks veel ikka ravida..

Nonii, pikk jutt.. Tegelikult on meil ikka igapäevaselt rõkkavat naeru ja rõõmu ka.. Alles eile, kui mina köögi lauda värvisin, korraldasid suslikud köögis pisikest sordi kaose, aga neil endil oli nii lõbus, et see naer.. Selle oleks tahtnud kohe linti võta, kui üks lint suudaks niimoodi hetke ja emotsiooni edasi anda.. Südamest südamesse.. Kuniks märgades riietes ebamugav hakkas ja naerupahvakutest sai hala.. Mis teha.. Värvisin ruttu lõpuni ja otsisin kuivad riided neile..

Jee.. Marta käib potil.. ja tissid on minu omad ;)

Nonii.. Uus aasta uue hooga.. Eh mis.. Potile olen ma Martat pannud ikka ammu juba, lihtsalt see oli pigem selline minupoolne ponnistus.. Number 2 tuli tal ikka reeglina potti ja see üliharv olukord, kui juhtus essuõnnetus ja see püksi sattus, ei osanud ma nagu kuskilt otsast pihta hakata, et olukord lahendada.. Nali naljaks, lihtsalt hetk läks aega olukortaga kohanemiseks ja plaani väljamõtlemiseks.. Eriti ootamatu juhus oli siis, kui õnnetus juhtus siis, kui olin juba alustanud trussa-ajastuga.. Vabandust.. Aluspükste-ajastuga.. Abikaasa noomitused hakkavad mõjuma.. No igal-juhul transportides õnnetust wc-potini, vupsas mingil hetkel junnihunnik trussade jalaaugust sukasäärde.. Oli ikka naljakas küll.. Aga pole hullu.. Varbaotsast kinni ja sitt sukast välja raputatud ja korras.. Nüüdseks oleme jõudnud sinnamaani, et mähku on igaks-juhuks ehk siis välja minnes ja magamise ajal, sest hommikune kuiv mähe on veel harv nähtus.. Ja kõik, mis potti tuleb, isegi tühikäik, on "kaka".. "Kaka" tuli enne ära, kui "issi".. Aga jah.. Märgi pükse vahetame nüüd peamiselt seetõttu, et ta on jälle kuskilt laua pealt kellegi pooli veetassi kätte saanud ja mõnda tühjemasse ümber valanud..

Alates 01.01.2017 on minu tissid jälle minu omad ja vaadaku ma ise, kuidas nendega hakkama saan.. Aga õnneks elasin ka kapsaleheaja üle.. Ja nüüd juba peaaegu normaalse inimese tunne..
Tissid on meil aga kahjuks asendunud sülestassimise ja magusate beebibüreedega.. Ja söömine.. See on midagi nii püha, et seda tuleb teha kogu päeva.. Ta tahab koguaeg süüa.. Ulme..

Head uut aastat! ja nii see algas...

... Ja enam tagasi minna ei saa.. Nimelt sai peresiseselt kokku lepitud, et peale pühi ja külastusi teeme selle raske asja ära.. Täielik tissivõõrutus.. Oh, mu vaene väike laps.. Oh, vaesed ülejäänud pereliikmed.. Kolisime issi ja Susanna ajutiselt külalistetuppa magama, äkki siis saavad ikka magada ka.. Neil ju homme tööpäev.. lasteaiapäev.. Meie aga võitleme nii südamelähedase rutiini ja harjumustega.. Esimene päev seljatatud, hommik oli raskem, kui ülejäänud päev, kuid öö saabumist ei trumpa mitte miski üle.. Raske.. Raske on jääda rahulikuks, et last lohutada ja rahustada, aga peab hakkama saama.. Ja nii ma siis rahulikult julgustasingi meid päris hulga aega, et me saame sellega hakkama ja varsti läheb mööda.. Nüüd ta siis nuuksub mu rinnal, ise uitab kuskil unemaal.. Tissid on aga põhjalikult ära pakitud, et ka parima tahtmise korral neid ei laps ega ka ise kiirelt ega kergelt kätte ei saa.. Rahulikku und meile.. Ja teile ka..